Vahel on nii valus , et tahaks vaid karjuda ja nutta ,
ning siis mõtlen et miski ei võta seda valu mis on mu sees.
Vahel istun tunde nurgas ja mõtlen aegadele mis on möödnud.
Vahel oleme teineteisele nii lähedal , kuid siiski ei saa olla me koos.
Vahel kui igatsen sind , lihtsalt nutan ,
ning hoian käes ainukest asja mis mul on sinust..
Sinu puudutused , sinu huuled , sinu sõnad , sinu hääl võlus mu.
Miks iga tüli käigus meenud sina ?
Vahel ju tahaks joosta nii väga su käte vahele ja karjuta et ARMASTAN !!!
et ma ei suuda sust loobuda , et ma ei tahagi seda teha.
Kuid siis tuleb ka meelde halavad ajad , tülid , sõimamised.
Kuid ma olin inimene kes leppis selle kõigega , kuna oluliseks oli vaid et oleme koos...
Ning nüüd tean et eluga edasi minna on kasulik , kuid tunne jäääb alatiseks..
ja tean et kunagi võime me veel koos olla ...
No comments:
Post a Comment