Hmm... Jõudes siis hetke kus ma olen, on kõik nii keeruline. Iga päev on mingid probleemid, ning jõuan mõtle kas siis elus on üldse tõelisi sõpru. Raske on tegelikult kirjutada mida ma tunnen, kuid ma siis proovin. Pm võin ju naerda ja näida õnnelik iga päev kui olen väljas, kuid õhtul koju jõudes , jooksevad pisarad mööda mu põski. Kuna tunnen et jõud hakkab otsa saama, ning sed ei tulegi kusagilt juurde. Tahaks püüelda millegi v kellegi poole, kuid pole lihtsalt mille või kelle poole püüelda. Kõik mida soovin on kas olnud v siis mida ma ei saa. Sõprusel ja armastusel on lihtsalt minu elus nii suur roll. Sakse on varjata kõike ja hoida endale . Ning ma ei olegi selline inimese kes loobuks ilma püüdlmattta. Ma pole inimene kes laseb öelda endale halvasti ning siis jalutab minema , ma ei suudagi nii ära jalutada. Jah, võin öelda et olen mõne kuuga nii palju muutunud , tunnen seda isegi. Ma pole enam see sama Helina kes oli pm pool aastat tagasi. Olen muutunud nii heast, kui halvast küljest. Oleneb kuidas inimene vaadata tahab. Vahel tundub nagu olen eemaldunud kõigest kallist, ehk siis kõigest mis mängis kunagi mu elus põhi rolli. Mul on armas ja hea minevik, mis ei lähe mul kunagi meelest. Ning alatiseks jääb mullle meelde aeg, kus oli kõik lihtsalt nii korras, nii hea ja kus olin lihtsalt nii õnnelik. See aeg ei olnud ammu, vaid mõni kuu tagasi. Mu kõrval olid nii positiivsed inimesed , kellest ma hoolin siian ja keda ma isegi armastan väga. Olen alati tahtnud seda aega tagasi saada ,ning üks hetk nägin lootust, kuid ei! See aeg oli lihtsalt nii ideaalne, kuid see kõik purunes nii hetkega koost, mõni päev ja minut ja kõik oligi läbi. Alati jään ma tänama, ja armastama seda inimest kes oli minuga selllel hetkel koos, ning see inimene saab hetkel aru et ma räägin temast. Ta on inimene kellest ei saa niisama eemalduda, kuid mul on lihtsalt tõeliselt kahju et meil on hetkel nii palju erimeelsusi, millel ei tundugi lahendust olevat. Inimene keda ma nüüdseks armastan , on jäänud mu sõbrkas ja mu kõrvale. Kuid mitte sellisel moel nagu ma seda sooviksin. Ma poleks elus ette kujutanud, et meie kahe vahel võiks olla midagi sellist, isegi ei kujutanud ette et me võiks kunagi suhelda.. kuid siiski. Kõik mis on olnud tundub nii uskumatu. Kuid kõik mis on tulekul tundub nii keeruline. Jah vahepeal olen ma mõelnud et peaksin muutuma, muutuma tagasi selliseks milline olin ennem. Jah ma isegi üritasin , kuid jah. Lõpuks sain ma siiski aru et ma ei soovi seda , et ma ei suuda loobuda nii paljust. Ja ma ei taha olla jälle see tagasi hoidlik jne. Et ma ei suudagi muutuda, et kui muutun siis üha enam edasi, mitte tagasi. Ja muutunud olen ma vaid tänu inimestele enda ümber. Lihtsalt ma olen tohutult neilt õppinud saama iseseisvamaks. Ja aitähh selle eest. Kunagi ei kujuta ma ette mis toob järgmine päev, kuid olen õnnelik et olen siis kus ma olen. Kuid vahel mõelda et inimesed kes on mu ümber, kas nad on nii tõelised nagu tunduvad,. Et kas mul on sõpru kes on tõelised, ja kellele ma saan alati loota ja kellele oma muresi kurta. Need inimesed muutuvad lihtsalt nii palju , ükshetk on ühed siis teised. Kuid tegelikult ma ei taha ju jääda eelnevatest ilma. ning eriti sinust . Kuna oled parim ning kui ei oleks olnud sind, siis poleks mu elu selline olnud nagu ta oli ja ma ei oleks leidnud inimest keda ma tõeliselt armastn ja kelle nimel olen nii paljuks võimeline.  Ma loodan Et kõik muutub , ning heast küljest. Aga jah hetkel kõik , ei ole lihtsalt aega hetkel et edasi kirjutada , aga pärast jälle . tsaukiii



Armastusega , Helina !!